Pikk pehme pai 12. märts Kylli
Meie koolil on käimas klasside- ja ainetevaheline projekt „Pikk pehme pai“, mille raames külastavad nooremad klassid Kalde talu. Käime seal koolibussiga kolmel päeval.
Vastu võtab peremees Mart, kes on eelnevalt muretsenud, et oleksime soojalt riides ja jalas kindlasti kummikud. Linnavurledena me muidugi ise selle peale ei tuleks.
Bussist väljudes tervitavad meid esimestena kirju kukk ja kanad. Ühele õpetajale tundub kukk veidi ohtliku lähenemisviisiga (kurvad kogemused lapsepõlvest), kuid peremees rahustab maha, ohtu kindlasti ei ole. Ja edaspidigi saadab kukk oma karjaga meid, nad ei karda lapsi.
Kohe suundume kitsede aediku. Suursugused ja rahulikud tegelased uudistavad meid ja lasevad end üle aia silitada-kudistada-kõhvitseda-habet siluda. Kitseisad ehk sokud on sel aastaajal eraldi aedikus. Emade juures on näha ka paar talle, kellest ühe nimena jääb meelde Lumepall. Muide, kõigil loomadel on nimed. Kitsed on parasjagu kinni, st ootavad beebisid või toidavad juba sündinud tallesid piimaga, seega inimesed parasjagu kitsepiima ei saa ja juustu ei toodeta.
Kitseaedikus on ka haned ja kogu see seltskond toimetab sõbraliku perena. Seejuures on Mardil kõigi kohta midagi rääkida ja kui kuulama jääd, ei saa enam edasi ja loomadega suhtlemine jääb unarusse. Jutud alates Tüüringi kitsede omadustest (näiteks miks hundid neid ei ohusta) kuni igapäevase eluni (n millal ja miks käimlat ära veetakse) on ääretult huvitavad, seda enam, et see noor mees teabki, mida räägib, mitte ei punnita kuskilt õpitud teadmisi.
Seejärel viis peremees meid valmivasse varjualusesse, millel oli katus ja laud – toolid. Ümber tulevad veel klaasist seinad tulevikus. Tõusime sinna treppi mööda üles. Peremehel oli laual kaks elektripliiti, millel tegi meile omletti, nii kana- kui ka hanemunadest! Enne seda kaaluti mõlemaid mune – hanemuna on üle kahe korra raskem! Isegi rüblikud poisid ootasid kenasti laua ääres, olid viisakad, kuulasid selgitusi. Vahepeal leidsime elumaja aknalt ühe pisipõnni, kes saavat just 2 aastaseks. Peres on kokku kolm last, üks alla aastane.
Söömise järel saime uuesti õuele laskuda ja nüüd toodi välja fantastilised kaks iiri setterit, üks neist mänguhimuline aastane nooruk. Seepärast hoidis peremees teda ka rihma otsas, et ta ei saaks üles hüpata. Tõelised nunnumeetrid! Ja kuidas Mart oskas neist rääkida!
Oli väga tore reis! Lapsed vajavad kokkupuudet loomadega, eriti linnakividel kasvajad. Juba see, kui kuulda, kuidas üks poiss ütleb teisele „see ei ole kukk, vaid noh, see naine – kana noh“.
Aitäh, Mart ja Su pere, et olete jõudnud Eesti Lõunamaale, kaunisse Karula valda. Ehk teiesuguste tarkade ja säravate uute tulijate abil saab Valgamaast uue Eesti suurkogus osaleja.
Neile, kes ise Kalde tallu ei jõua, soovitame peremehe raamatut „Metsik päevaraamat“, mida käest panna on väga raske. Ehe elu!
Meie koolil on käimas klasside- ja ainetevaheline projekt „Pikk pehme pai“, mille raames külastavad nooremad klassid Kalde talu. Käime seal koolibussiga kolmel päeval.
Vastu võtab peremees Mart, kes on eelnevalt muretsenud, et oleksime soojalt riides ja jalas kindlasti kummikud. Linnavurledena me muidugi ise selle peale ei tuleks.
Bussist väljudes tervitavad meid esimestena kirju kukk ja kanad. Ühele õpetajale tundub kukk veidi ohtliku lähenemisviisiga (kurvad kogemused lapsepõlvest), kuid peremees rahustab maha, ohtu kindlasti ei ole. Ja edaspidigi saadab kukk oma karjaga meid, nad ei karda lapsi.
Kohe suundume kitsede aediku. Suursugused ja rahulikud tegelased uudistavad meid ja lasevad end üle aia silitada-kudistada-kõhvitseda-habet siluda. Kitseisad ehk sokud on sel aastaajal eraldi aedikus. Emade juures on näha ka paar talle, kellest ühe nimena jääb meelde Lumepall. Muide, kõigil loomadel on nimed. Kitsed on parasjagu kinni, st ootavad beebisid või toidavad juba sündinud tallesid piimaga, seega inimesed parasjagu kitsepiima ei saa ja juustu ei toodeta.
Kitseaedikus on ka haned ja kogu see seltskond toimetab sõbraliku perena. Seejuures on Mardil kõigi kohta midagi rääkida ja kui kuulama jääd, ei saa enam edasi ja loomadega suhtlemine jääb unarusse. Jutud alates Tüüringi kitsede omadustest (näiteks miks hundid neid ei ohusta) kuni igapäevase eluni (n millal ja miks käimlat ära veetakse) on ääretult huvitavad, seda enam, et see noor mees teabki, mida räägib, mitte ei punnita kuskilt õpitud teadmisi.
Seejärel viis peremees meid valmivasse varjualusesse, millel oli katus ja laud – toolid. Ümber tulevad veel klaasist seinad tulevikus. Tõusime sinna treppi mööda üles. Peremehel oli laual kaks elektripliiti, millel tegi meile omletti, nii kana- kui ka hanemunadest! Enne seda kaaluti mõlemaid mune – hanemuna on üle kahe korra raskem! Isegi rüblikud poisid ootasid kenasti laua ääres, olid viisakad, kuulasid selgitusi. Vahepeal leidsime elumaja aknalt ühe pisipõnni, kes saavat just 2 aastaseks. Peres on kokku kolm last, üks alla aastane.
Söömise järel saime uuesti õuele laskuda ja nüüd toodi välja fantastilised kaks iiri setterit, üks neist mänguhimuline aastane nooruk. Seepärast hoidis peremees teda ka rihma otsas, et ta ei saaks üles hüpata. Tõelised nunnumeetrid! Ja kuidas Mart oskas neist rääkida!
Oli väga tore reis! Lapsed vajavad kokkupuudet loomadega, eriti linnakividel kasvajad. Juba see, kui kuulda, kuidas üks poiss ütleb teisele „see ei ole kukk, vaid noh, see naine – kana noh“.
Aitäh, Mart ja Su pere, et olete jõudnud Eesti Lõunamaale, kaunisse Karula valda. Ehk teiesuguste tarkade ja säravate uute tulijate abil saab Valgamaast uue Eesti suurkogus osaleja.
Neile, kes ise Kalde tallu ei jõua, soovitame peremehe raamatut „Metsik päevaraamat“, mida käest panna on väga raske. Ehe elu!
