Matkapäev 24. september Kylli
Kolmapäeva hommikul kell 10 sõitis koolimaja hoovist välja suur uhke buss koos kõigi meie laste ja õpetajatega. Algas huvijuht Külli organiseeritud sõit Alaveski loomaparki.
Kohale jõudes võttis meid vastu tõeline suveilm ja lahke perenaine. Saime õpetussõnad loomapargis liikumiseks, sest tegemist on ka võimalike ohtlike metsloomadega ja kõik tehtu on ju pererahva hool ja vaev – kõik need tarad ja aiad (ja mitte ainult tasasel maal)!
Kõigepealt köitsid meie tähelepanu karud- suured ja nii nunnud. Aga metsateel neid kohata vist ei tahaks. Isegi perenaine ütles, et viskab toidu üle aia, sisse läheb ainult peremees. Kui nad olid väikesed, kanti neid muidugi süles ja toideti lutist, aga aeg teeb oma töö. Üks noorematest tuli ka meie juurde aia äärde ja nii sai teda imetleda lähedalt, üks mõmmikutest sumpas kaugemal tiigis. Nad ei lasknud end meist eriti segada. Küllap on harjunud, et inimesi „neile vaadata“ tuuakse? Meie kaks õpetajat olid mõned aastad tagasi oma õpilastega samas kohas käinud, siis olidki kaks karu veel pojaohtu olnud.
Ja siis olid seal edasi põdrad ja kitsed ja rebased ja ilvesed (kes küll ennast meile eriti ei näidanud) ja mink ja palju linde. Viimaste hulgas olid erinevad kakulised, kanad ja kuked, pärlkana, paabulind. Kitsed tulid aia äärde meid uudistama, võtsid ka õuna, kui seda neile anti.
Meil oli, mida vaadata, kõik olid huvitatud ja rahul. Jääb üle ainult imetleda pererahva üksmeelset altruistlikku pingutust ja soovi loomapargiga tegelda, sest selle ülevalpidamine ei ole kerge. Suuresti tuleb loomadele ju toitu osta, osaliselt ka välismaalt. Kindlasti ei ole külastajatelt saadav tulu märkimisväärne. Lisaks muidugi aeg ja hool.
Kui olime tänanud, asusime uuesti bussi ja sõitsime Hargla külaplatsile. Seal organiseerisid õpetajad Jelena ja Natalja võistlusmänge, algul suurematele ja siis väiksematele. Kõik said auhinnad. Mõni jagas teavet oma õnnestumise kohta veel bussiski, kui olime juba tagasiteel koju.
Sportlike pingutuste järel said kõik oma toidukotid, sõime salatit ja pirukaid ja kohukesi. Loomulikult ei unustatud ka bussijuhti. Jõime pudelivett, sest palava päevaga oli palju nähtud ja ka omavahel mõõtu võetud. Lisaks jagati kõigile ka Spordinädala sallid ja kerged seljakotid.
Lapsed olid õnnelikud, aga väsinud. Nad olid olnud tublid ja heatahtlikud.
Koduteel tänasime ühise aplausiga meie bussijuhti, samuti huvijuht Küllit.
Jääme ootama uusi üritusi!
Kolmapäeva hommikul kell 10 sõitis koolimaja hoovist välja suur uhke buss koos kõigi meie laste ja õpetajatega. Algas huvijuht Külli organiseeritud sõit Alaveski loomaparki.
Kohale jõudes võttis meid vastu tõeline suveilm ja lahke perenaine. Saime õpetussõnad loomapargis liikumiseks, sest tegemist on ka võimalike ohtlike metsloomadega ja kõik tehtu on ju pererahva hool ja vaev – kõik need tarad ja aiad (ja mitte ainult tasasel maal)!
Kõigepealt köitsid meie tähelepanu karud- suured ja nii nunnud. Aga metsateel neid kohata vist ei tahaks. Isegi perenaine ütles, et viskab toidu üle aia, sisse läheb ainult peremees. Kui nad olid väikesed, kanti neid muidugi süles ja toideti lutist, aga aeg teeb oma töö. Üks noorematest tuli ka meie juurde aia äärde ja nii sai teda imetleda lähedalt, üks mõmmikutest sumpas kaugemal tiigis. Nad ei lasknud end meist eriti segada. Küllap on harjunud, et inimesi „neile vaadata“ tuuakse? Meie kaks õpetajat olid mõned aastad tagasi oma õpilastega samas kohas käinud, siis olidki kaks karu veel pojaohtu olnud.
Ja siis olid seal edasi põdrad ja kitsed ja rebased ja ilvesed (kes küll ennast meile eriti ei näidanud) ja mink ja palju linde. Viimaste hulgas olid erinevad kakulised, kanad ja kuked, pärlkana, paabulind. Kitsed tulid aia äärde meid uudistama, võtsid ka õuna, kui seda neile anti.
Meil oli, mida vaadata, kõik olid huvitatud ja rahul. Jääb üle ainult imetleda pererahva üksmeelset altruistlikku pingutust ja soovi loomapargiga tegelda, sest selle ülevalpidamine ei ole kerge. Suuresti tuleb loomadele ju toitu osta, osaliselt ka välismaalt. Kindlasti ei ole külastajatelt saadav tulu märkimisväärne. Lisaks muidugi aeg ja hool.
Kui olime tänanud, asusime uuesti bussi ja sõitsime Hargla külaplatsile. Seal organiseerisid õpetajad Jelena ja Natalja võistlusmänge, algul suurematele ja siis väiksematele. Kõik said auhinnad. Mõni jagas teavet oma õnnestumise kohta veel bussiski, kui olime juba tagasiteel koju.
Sportlike pingutuste järel said kõik oma toidukotid, sõime salatit ja pirukaid ja kohukesi. Loomulikult ei unustatud ka bussijuhti. Jõime pudelivett, sest palava päevaga oli palju nähtud ja ka omavahel mõõtu võetud. Lisaks jagati kõigile ka Spordinädala sallid ja kerged seljakotid.
Lapsed olid õnnelikud, aga väsinud. Nad olid olnud tublid ja heatahtlikud.
Koduteel tänasime ühise aplausiga meie bussijuhti, samuti huvijuht Küllit.
Jääme ootama uusi üritusi!
